Bändist

Must bass läks üle tee teeb kurjavõitu rahvamuusikat. Alustasime Mudaaugu talu kogukonnabändina, tulles kokku 2018. aasta alguses, et osaleda Mooste Elohelü rahvamuusikatöötluste festivalil ning sealt edasi jäime tegutsema. Surfame rahvalaulude andmebaasis ja mujal arhiivides, et leida lugusid, mis panevad ühel või teisel põhjusel silmad särama – kas siis seepärast, et vanarahvas on midagi väga tabavalt öelnud või on kogu loo süžee niivõrd tore (või tobe), et väärib uuesti üles korjamist ja esitamist. Oleme proovinud leida lugusid, mida rahvamuusikaansamblid ühel või teisel põhjusel esimese hooga valima ei kipu – kohkumata ära ka keelekasutusest, mis tänapäeva kõrvale tundub teravavõitu.

Must bass läks üle tee
Fotod siin lehel: Harri A. Sundell, Kirke Kuiv, Siiri Kumari

Bändi koosseis:
Helle Laanes – laul, akustiline kitarr, väikekannel, viled
Maali Käbin – kitarr ja veidrad keelpillid (hiiukannel, morin khuur)
Heikki Mändmets – löökpillid
Mihkel Rennu – basskitarr
Madis Must – saksofon, plokkflöödid
Toomas Krips – flööt

Endised ja mitteaktiivsed liikmed:
Andrus Tins – elektrikitarr
Paula Lepparu – löökpillid
Reet Plaan – mandoliin
Minna Räty – laul, ukulele
Maarja Lehtsalu – laul
Kätlin Verbu – basskitarr

Helle “Siilike” Laaneslaulab, mängib akustilist kitarri, väikekannelt, meloodikat, vilesid, mida parasjagu tarvis

Helle Laanes

Muusika ja bändi tegemisega olen kokku puutunud sünnist saati, nimelt oli suur osa mu ema-isa sõpru bändimehed. Muide, pea kõigis bändides, mida ma ise teinud olen, on üks osaline olnud Heikki. Ühist ajalugu kui palju. Üldiselt on minu muusikaline teekond üsna koolitatud ja klassikaline olnud (laste laulustuudio, muusikakool, koorilaul), aga ega see mind takista. Oskan vajadusel ka madalamat ning koledamatki häält teha, kui kaunis koori-sopran. Samas saan öelda, et klassikaline muusikaharidus on suureks toeks uue õppimisel ja loomisel. Aitavad ju noodi ja intervallide tundmine kaasa oma mõtete teisteni viimisel. Tuleb tõdeda, et antud bändi kokku kutsuma hakates ei olnud ei nõnda suuri ega kestvaid plaane. Pidi ju olema ühe kontserdi projektibänd… Aga bänd hakkas oma elu elama ja mitte midagi ei kahetse.

 

Heikki Mändmetsmängib löökpille.

Heikki Mändmets

Löökpillidega mängimist alustasin juba väga noorelt. Mu isa oli nooruspõlves koolibändis trummar ja tema mulle esimesed lihtsad rütmid selgeks õpetas. Oma lapsepõlve suved veetsin Saadjärve lähistel maakodus. Loomulikult kaasnesid sellega tutvused kohalike külapoistega, kes õppisid Lähte Ühisgümnaasiumis. Oma kooli õpilastena oli neil vaba ligipääs koolimajas asuvasse bändiruumi. Minu jaoks tundus loomulik istuda kohe trummide taha. Ju ma siis mingit talenti ilmutasin, et mind sealt kohe minema ei aetud. Nii ma löökpillide pisiku endale külge saingi. Esimene bänd, mille tegime, kandis nime Orgaanilised Mandarinid. Edasi on olnud katsetusi igasuguste stiilidega – punk, blues, jazz, erinevid rocki ja metali žanrid. Peamiselt olen oma teadmised saanud iseõppimise teel. Kasulikke näpunäiteid on andnud Roland Sutt ja Tanel Ruuben.

 

Maali Käbinmängib elektrikitarri, hiiukannelt ja teisi imelikke keelpille

Maali Käbin

Minu kohta on öeldud “multitalent”, aga märksa tabavam on nimetus “multidiletant”. Lisaks elektrikitarrile mängin erinevaid pille (erinevatel eluhetkedel olen mänginud klassikalist kitarri, flööte, mandoolat, hiiu kannelt, viiulit, saksofoni, väikekannelt, klaverit ja nyckelharpat), sest mind huvitavad erinevad põnevad kõlad ja kõlakombinatsioonid. Kõige rohkem “minu” pill on kindlasti hiiu kannel, mida kuulsin esimest korda 2001. aasta Viljandi Folgil ning sellest ajast peale olen teadnud, et see on minu pill ja mina pean seda mängida saama. Aastal 2005 sain oma esimese hiiukandle ja sealt see kõik algas. Ansamblis Must bass läks üle tee püüan erinevate pillidega helipilti mitmekesistada ja tuua sisse kõlasid ja motiive ka teiste riikide pärimusmuusikast.

 

 

Mihkel Rennumängib basskitarri ja laulab veidi

Pillimäng ning laulujorisemine on mind paelunud juba teismeeast saati. Muusikakoolis õppisin kaks aastat flööti ja samakaua laulsin segakooris. Suureks muusikaliseks eeskujuks on olnud vend Madis Rennu, kes õpetas mulle algseid akorde kitarril. Esimesed bändikatsetused said tehtud kunagises Kruusaaugu nimelises klubis. Kollektiivi nimi oli Fog Of War ja tegime kolemetalit. Järgmiseks liitusin ansambliga Loominguline Kollektiiv ETSKAE! kus mängisime folkrokki ning kus sain esimesed lava- ning tuurikogemused. Peale seda kutsuti mind mängima ansamblisse “Aferistid” kus tegime progehõngulist metalrokki ja sain ka esimese stuudiokogemuse. Lisaks veel teatraalne “kõige bläkima metali” kollektiiv Grim Gorgo. Tallinnasse kolimisega jäi bänditegemine soiku, basskitarr nurka ja järgneva aastakümne piirdusin akustilise ning elektrikitarriga “soolokarjääri” tehes (loe: lõkkelaulikuna). Kui kolisin tagasi Tartusse, võtsin jälle jämedate keeltega pilli kätte. Laupäevaõhtuti kodus sauna kõrvalt õlut juues, lauldes ja jämmides tulid teinekord külla mõned MBLÜT liikmed. Ning erinevate asjaolude kokkusattumisel tehti mulle 2023.a. varakevadel auväärne ettepanek kollektiiviga liituda. Basskitarril olen iseõppija, märkimisväärsed muusikalised eeskujud on olnud Cliff Burton, Ian “Lemmy” Kilmister, Billy Sheehan, Flea, John Entwistle ning Geddy Lee.

Madis Mustmängib saksofoni, plokkflööte, meloodikat ja muud, mida parasjagu tarvis

Paljudes lugudes juhtub nii. Kõigepealt mängivad teised, seejärel teen ma soolo ning siis mängivad teised jälle edasi. Soolo saab hea, kui vaim peale tuleb ja teiste laulule ning pillimängule tähelepanu pööran. Õppisin muusikakoolis üheksa aastat alt-saksofoni. Suvel enamasti ei harjutanud, mis tähendab, et igal sügisel tuli nullist alustada, et pillist hääl taas kätte saada. Kevadel kõlas juba päris hästi. Kunagi peale muusikakooli lõpetamist mõtlesin, et plokkflööt on lahedam, sest seda ei pea harjutama, et hääl välja tuleks. Võib ka nina kaudu puhuda. Veidi aega harrastasin plokkflööti, aga siis ühtäkki taipasin, et flöödi heli on väga tüütu võrreldes saksi omaga. Mu kasvulava on Elva puhkpilliorkester. Oleme mänginud Tartus, Tallinnas, Valgas ja isegi Peterburis, aga peamiselt ikka Elvas. Orkestris sain noodilugemise päris selgeks. Siin bändis on teine tase, sest me ei kasutagi noote.

 

Toomas Kripsmängib flööti

Toomas Krips

Toomas on mingi jorss kes mängib mingit flööti. kui ta oli väike, siis ta oli väike. nüüd enam ei ole. kõik see on üks suur eksitus, kui aus olla. algkoolis saadeti tema klassile viis kilogrammi plokkflööte, mis lastele laiali jagati. mõnele (nt talle) hakkas meeldima ja ta siis käis vanematele pinda, et tahab muusikakoolis flööti õppida, sest koolis nimetati plokkflööti niiviisi ja ega siis laps aru saa. ja nii kogemata pandi ta hoopis tavalist flööti õppima. ja enne kui ta tähele pani, oli ta kolmekümneaastane ja flööti kaks aastakümmet mänginud. no ja siit enam tagasi ei pöördu. mingi hetk sattus ta ka halba seltskonda (Must Bass) no ja oligi mokas.

 

 

 

Mustal bassil on ka hulk endisi liikmeid, kellega võite tuttavaks saada allpool.

 
Maarja Lehtsaluendine liige, laulis
Maarja Lehtsalu
Laulmisega olen tegelenud põhimõtteliselt kogu elu, aga siiani on mu hääl peaaegu alati kostnud koori seest. Juba lasteaias ja koolis lausin iga vanuseklassi kooris kuhu vähegi sobisin. Olen mõnega isegi välismaal festivalidel käinud nt. lastekoor Põial-Liisiga Itaalias, Eesti Koolinoorte Segakooriga Barcelonas. Bändis lauljaks olemise jaoks pidasin end liiga araks, aga sõbra Siilikese kutsel kasvatasin rinna rasvaseks ja liitusin – parim otsus üldse! Laulmise kõrvalt tegelen arstiks olemisega.

 

Kätlin “Karl” Verbuendine liige, mängis basskitarri

Kätlin Verbu

Muusika on mind saatnud juba lapsepõlvest peale. Vanaema ja isa on olnud muusikaõpetajad (klaver, kannel, viiul). Isa osales nooruspõlves ka bändis (süntesaatoril) ja ka minu noorem vend on alustanud nende jälgedes astumist. Ise hakkasin iseseisvalt akustilisel kitarril õppima aastal 2008. Minu tegelik soov oli õppida bassi, mis minu jaoks on maagiline pill, kuna mind võlusid paljude hevi bändide (Tarot, Skillet, Red, Sick Puppies) bassistid/solistid, kuid isa õhutas mind esmalt siiski kitarri käsitsemist õppima. Akustilisel kitarril mängisin (salaja) enda jaoks ka bassikäike. Õppisin kitarri/bassi raamatutest ja samuti leidsin internetist igasuguseid näpunäiteid ning harjutamiseks kasutasin ka isa soovitatud lugusid, (Stairway to Heaven, Nothing Else Matters, Blackbird) mis tundub, et on lausa kohustuslikud õpinguid alustades. Aastal 2016 täitus minu unistus ning sain oma esimese basskitarri. Aasta hiljem vahetasin akustilise kitarri elektrikitarri vastu, et kasutada selle teistmoodi võimalusi ühe või teise loo mängimiseks ning alates 2019. aasta kevadest olen mänginud bassi bändis nimega Must bass läks üle tee.

 
Minna Rätyendine liige, laulis ja mängis ukulelet
Minna Räty

Laulmisega olen tegelenud terve elu, juba alates lasteaiast. Olen alati olnud puhas koorilaulja ja mikrofoni taga väga palju aega pole veetnud (välja arvatud karaokelaulmised) pärast 6. klassi lauluvõistlust, kus laulsin laulu “Viimne ratsu”. Olin väga närvis ja ei võitnud. Mikrofonist hoidsin alates sellest eemale, kuni mind siia bändi kutsuti. Põhikoolis mängisin ka erinevaid pille, alguses metsasarve ja siis flööti. Umbes 2013. aastal sattusin Internetis sellise põneva pilli peale nagu ukulele – olin proovinud ka õppida kitarri, kuid kitarr oli suur ja sõrmed olid liiga lühikesed. Kuna tol ajal ei olnud ukulelesid meie muusikapoodides eriti saadaval, tellisin Hiinast 15-eurose roosa ukulele, et saaksin natuke pilli näppida. Ehkki see pill ei püsinud hääles ja oli üleüldiselt kohutav, sain siiski pisiku külge – juba peatselt vahetasin pilli parema vastu ja nüüd mängin juba elektroakustilist ukulelet.

 

Reet Plaanendine liige, mängis mandoliini

Reet PlaanMinu suhe mandoliiniga sai alguse 2012. aasta sügisel sobivate asjaolude kokkulangemisel: mu näppu sattus üks värskelt restaureeritud mandoliin, millega ma ei osanud midagi peale hakata, aga just samal ajal avas Moostes uksed rahvamuusikakool. Nii ma siis läksin, pill kaenlas, rahvamuusikatarkusi nõutama. Viis kuud hiljem leidsin end koos kümnekonna omasarnasega juba lavalaudadelt tantsuks mängimas. Nüüdseks on koos moostekate ja muude rahvamuusikutega käidud eesti pärimusmuusikat tutvustamas festivalidel Saksamaast Udmurtiani. Rahvamuusika on saanud omamoodi elunormiks ja -stiiliks. Elustiilile andis vunki juurde liitumine bändiga Must bass läks üle tee. Nii positiivselt “hulle” inimesi ei kohta elus just väga sagedasti. Bändi teeb omanäoliseks asjaolu, et rahvamuusikat väänatakse rockivõtmesse üsna kummaliste pillidega (omavahel hüüame neid värdpillideks). Üheks selliseks on ka mandoliin. Muidu sulnikõlalist ja mahedat mandoliini on küllaltki raske kurjaks ajada.

Andrus Tinsendine liige, mängis elektrikitarri

Andrus TinsKitarri mängisin selles bändis 2019. aasta kevadest. Alustades bändiga Must bass läks üle tee oli minu pilliks basskitarr. See bass oli ka must nagu bändi nimigi. Kuna me üksmeelselt leidsime, et meie muusika võiks veidi hevimalt kõlada, siis vahetasin bassi elektrikitarri vastu, et motoorsemaid riffe lugudesse tuua ja muuta kõlapilt hoogsamaks ja sügavamaks. Alustasin pillimängu oma venna õhutusel 1980ndate lõpus. Sõna otseses mõttes sai vineerist välja saetud kitarr ja bass. Vennal oli kindel plaan teha trash metalit ja muid sarnaseid stiile ning ta õhutas mind bassi taha asuma. Venna lemmikstiile saigi mõned head aastad harjutatud. Juba tol ajal näppisin ma ka venna elektrikitarri ja olen bassi kõrvalt seda ka edasi mänginud. Hiljem olen mänginud bassi Eesti omanäolises folk-metal bändis Metsatöll ning teinud katsetusi ka elektroonilise muusikaga. Kitarrid ja folk on siiski läbivad jooned minu muusikalises tegevuses.